Viimasel ajal (eriti peale lapse sündi) uuritakse minult palju, et kuidas ma kõike teha jaksan. Tunnistan – kõike korraga ei jõuagi! Tuletan endale tihti meelde motot: You can do anything but not everything! Olen raseduse ajal vaikselt õppust võtnud, et kõike ei peagi ise tegema ja tasub abi küsida ja vastu võtta kui seda pakutakse.
Raseduse ajal “puhkama jäämine” oli üks paras lõpuspurt, sest oli vaja sättida tööasjad nii, et kõik saaks tehtud, kolisime ning valmistusime beebi tulekuks. Lõpetasin kontoritöö ja trennide andmise jaanuari lõpus mõttega, et mul jääb poolteist kuud sättida end uude koju ning beebi tulekuks valmistuda, ent laps otsustas, et tuleb tähtajast 3 nädalat varem. Kuigi võtsin raseduse ajal rahulikumalt, siis oli see kõik ikka paras katsumus ning südamerahuga puhkasin koos beebiga kodus 2 kuud. Olime koos, vaatasin kuidas ta magab, tudusime koos, käisime õues jalutamas, lugesin ja vaatasin filme. Kogu see viirusepuhang oli isegi meie jaoks hea, sest külalisi ei käinud ja saime rahulikult koos kodus puhata. Mingi hetk tundsin, et akud said laetud ja tuli tagasi tuhin taas asjalikuks hakata. Praegu on poeg 5-kuune ning vahepeal olen läbinud koolitusi nii online versioonis kui ka kohaloluga (Raseduse ja rasedusest taastumise harjutuste spetsialisti koolitus, Cue like a pro, e-kaubanduse veebiseminar, Fighting elements, Accessi kehatehnika silmanägemise parandamine, Virtual Pro), valmis saanud oma kodulehe, korraldanud Tamula Rannazumba üritustesarja, läbi viinud treeninguid ning üks suurem põnev projekt ka käsil. Selle kõige möllu juures on minu kõige olulisem prioriteet siiski mu armas beebi ning kui mul õnnestub, siis saadan korda muudki 🙂
Olen terve elu olnud aktiivne, pidevas tegevuses ning erinevate projektidega kaasatud niiet selline elustiil on minu jaoks väga loomulik. Teadsin juba enne lapse saamist, et emadus seda ei muuda. Õnneks on kogu emaks saamise protsess mulle pigem hoogu juurde andnud. Miks? Sest nüüd mul on vabadus valida oma tegevusi ning tegeleda vaid asjadega mis mulle päriselt meeldivad ning saan seda kõike teha paindlikult – st ma ei nüpelda ennast kui ma oma to-do listist kõike ära ei jõua teha. Mõni päev ei jõuagi muud teha peale lapsega tegelemise ja see on ka väga okei. Pean endale vahel meelde tuletama, et kui kõik mis ma päeva jooksul korda saatsin oli oma väikse hinge vajaduste eest hoolitsemine, siis see on ka väga suur asi! Ja kui ta vajabki minu lähedust ning ei taha sülest eemal olla, siis ma olen ainult rõõmus, et saan talle seda pakkuda! Mul on olemas ka kandelina, et ma saaks ikka toimetada – lihtsalt koos temaga 🙂
Muidugi on mind õnnistatud ka super lapsega – nii rahulik, lõbus ja mõistev ning magab väga hästi. Samuti on mul ka väga tugev seljatagune – mu mees ja pere alati abistavad, kui on tarvis lapsega tegeleda.
Jagan sinuga mõningaid nippe mida ise kasutan, et mitte end kõigi kohustuse ees lootusetuna tunda.
- Planeerimine – mul on märkmikus nädala vaade korraga ees, kus on mul kirjas suuremad sündmused/tähtpäevad/kohustused, mis mind ees on ootamas. Jagan eri ülesanded väiksemateks osadeks päevade peale ära juba aegsasti, et kui mõni päev jääb vahele, siis ma täitsa ajahädas veel pole.
- Värvilised väiksed kleebitavad märkmepaberid! Saan neid vajadusel kalendris liigutada ning kui asjad tehtud, siis minema visata.
- To-do liste kutsun power listideks, sest need viivad mind oma eesmärkidele lähemale ning annavad hoogu juurde. Mida rohkem asju power listist tehtud saan, seda rohkem hoogu juurde saan.
- Power listid on mul päevade kaupa. Varasemalt panin paberile, aga kuna nüüd sõltuvad minu päevad sellest, kuidas lapsega tegelemine sujub, siis pean oma power listi telefoni märkmetes, kus saan südamerahus ülesandeid näiteks järgnevatesse päevadesse lükata. Varasemalt kasutasin märkmikku “Olen iseenda boss”, aga kuna seal on 1 päev korraga, siis tundsin end täiesti lootusetult kui ma ei jõudnud kõike mis kirja sai ära teha.
- Planeerimine ja kirjapanek on olulised, aga sellest veel olulisem on tegutsemine! Big dreams start with small steps.
- Ka minul on päevi kus ma lihtsalt ei jaksa/ei taha/ei jõua – see on ka väga okei, sest iga päev ei peagi jaksama. Siis ma tavaliselt puhkan – tegelen lapsega, loen, vaatan filmi või planeerin edasisi samme. Üldjuhul siiski jaksan, sest mu tegevused on minu jaoks nii põnevad ja motiveerivad tegutsema, aga tuleb ette ka neid mott-maas päevi.
- Väiksemad ülesanded, kus ei pea väga keskenduma sätin lapse päeva-unede peale ning rohkem keskendumist vajavad ülesanded tema pikematele öö-unedele, et saaksin segamatult tegutseda.
- Iga päev liigutamine – kasvõi 20 minutit! Pean tunnistama, et iga päev lapsega pikematele jalutuskäikudele ei jõua, aga kasvõi väike tiir ümbruskonnas annab juba palju parema enesetunde.
- Paindlikkus on oluline – et olla valmis ootamatusteks, vahetada tegevusi või et lihtsalt elu nautida kui lahedaid võimalusi tuleb 🙂
Kuidas püsida motiveerituna? Usun, et asi on selles,et tuleb tegeleda asjadega mis päriselt hinge paitavad. Aitab ka afirmatsioonide lausumine, positiivse sisuga podcastide kuulamine, inspireerivate inimestega enda ümbritsemine (võib olla ka Interneti vahendusel), tänulikkuse praktiseerimine. Kindlasti tasub tähistada ka väikeseid võite ning nautida kogu protsessi ja möllu, mis sellega kaasneb. Kui poleks teekonda ja oleksime juba kohal, siis see oleks ju igav?! Usun, et inimene on elav seni, kuni areneb 🙂
Anna kommenatarides mulle märku, kuidas sina oma tegevusi planeerid? Kas kasutad mõnd abivahendit ülesannete jaotamiseks (hea äpp, märkmik vms)? Mõni hea nipp lapse/laste kõrvalt tegus olemiseks?
Kõik on võimalik ja alati leiab lahenduse! <3 Loodan, et minu teekond annab sulle hoogu juurde!
